Ta sündis Tlalpujahua osariigis Michoacáni osariigis 1773. aastal. Ta õppis Nicolaitane'i ülikoolis ja omandas hiljem õigusteaduse kraadi Colegio de San Ildefonso's.
Isa surma järel naasis ta kodumaale kaevandustesse tööle. Iseseisvusliikumise toetaja sõnastab plaani, kuidas vältida ülestõusnute tarbeks saadud ressursside raiskamist. Ta liitus vägedega preester Hidalgo sekretärina Maravatíos.
Ta teeb ettepaneku luua juhatus ja Guadalajaras edendab Ameerika Despertadori väljaandmist. Ta viibib Monte de las Cruces, Aculco ja Puente de Calderón lahingutes, kus tal õnnestub säästa armee ressurssidest 300 tuhat peesot. Ta saatis territooriumi põhja pool asuva Hidalgo ja peamised caudillod, ta määrati Saltillos armeeülemaks ja pärast Acatita de Bajáni reetmist marssis ta võitlust jätkama Zacatecasesse.
Ta alistas rojalistide väed ja pöördus tagasi Michoacáni Zitácuaro juurde, et korraldada Ameerika Riiklik Ülemkohus (augustis 1811), jäädes presidendiks ja nimetades liikmeteks Sixto Verduzco ja José María Liceaga. See annab välja seadusi, määrusi ja väljakuulutusi, kuid lahkus 1812. aastal väljakult enne Calleja piiramist. Vaatamata erimeelsustele juhatuse teiste liikmetega on ta osa asutavast kongressist, mille 1812. aastal asutas José María Morelos.
Aasta hiljem kolis ta oma venna Ramóni seltsis Michoacáni Cóparosse. Ta kuulutatakse riigireeturiks, kuna ta keeldus tunnustamast Agustín de Iturbide asutatud juhatust. Pärast auväärset kapitulatsiooni arreteeris Nicolás Bravo ta ja andis üle rojalistidele. Ta mõistetakse surma, kuigi teda ei hukata, kuid ta jääb vanglasse kuni 1820. aastani, kui ta vabastatakse koos teiste poliitvangidega. Hiljem on ta valitsuses mitu tähtsat ametit, jõudes kindralmajori auastmeni. Ta läks Tacubale, kus ta elas kuni surmani 1832. aastal.
